KAKSIKUD | Miks sa ei usalda tunnet, kui see tundub õige?

Üks osa sinust tahab hoida kõike tasakaalus: tööd, tundeid, vabadust. Teine osa tunneb, et midagi on puudu. Justkui seisaksid kahe ukse vahel teadmata, kummast sisse astuda. Sinu sees on tugev sisemine teadmine, et kõik peab juhtuma omal ajal… aga samal ajal vaevab sind küsimus: kas ma ise viivitan sellega, mida päriselt tahan?

Sa oled viimastel kuudel vaadanud palju enda sisse. Võib-olla vaiksemalt, kui inimesed arvavad. Oled õppinud kuulama, mitte ainult rääkima. Oled oodanud märki, mingit kindlust. Aga elu on näidanud, et kõik pole sinu kontrolli all. Mõned asjad juhtuvad täpselt siis, kui sa lased neil juhtuda, mitte siis, kui sa neid planeerid.

Praegu liigub su elus midagi edasi. Isegi kui kõik tundub vaikne, siis sisemiselt oled sa valmistumas millekski. Võib-olla keegi on juba su ellu ilmunud. Võib-olla on sind tabanud tunne, et midagi on muutumas. Ja see tunne ei ole petlik. Sinu ümber on liikumine, sa liigud kaugemale oma hirmudest ja lähemale võimalusele, mis nõuab ausust, mitte täiuslikkust.

Sul on aeg tunnistada, et sa väärid armastust, mis vastab sulle samaga. Mitte seda, kus sa pead pingutama kahe eest. Mitte seda, kus sa pead pidevalt tõestama oma väärtust. Praegu on hetk, kus sa saad lõpuks ise valida: kas jääd ootele või astud sammu edasi, isegi kui tee pole veel päris selge. Sest mõnikord polegi vaja teada, kuhu see viib. Piisab tundest, et oled valmis.

Soovitus

Sinu süda teab midagi, mida mõistus ei suuda veel sõnastada. On tunne: pehme, udune, võib-olla isegi segadust tekitav, mis tuleb ja läheb. Nostalgia? Alateadlik lootus? Mõte kellestki, kes kunagi puudutas sind sügavamalt?

Sa võid praegu kahelda oma tunnetes. Võib-olla sa ei usalda seda, mis ei ole ratsionaalselt seletatav. Aga kõik, mis on väärtuslik, ei pea tulema loogika kaudu. Mõnikord on just kõige hägusem tunne see, mis viib sind tagasi iseenda juurde. Mitte tagasi minevikku, vaid tagasi selle versiooni juurde sinust, kes julges veel uskuda armastusse.

Praegu on sul võimalus alustada millegi päris uuega. Sa ei pea loobuma oma vabadusest ega tugevusest. Sul tuleb lihtsalt leida tasakaal julguse ja usalduse vahel. Välismaailm võib veel olla vaikne, aga seesmiselt hakkab miski liikuma.

Kui lubad endal uskuda, et tõeline side ei pea tulema draamaga, vaid võib tulla läbi rahu, siis liigub su ellu keegi, kelle kohalolu tundub loomulik. Mitte sellepärast, et ta täidab su puuduva poole… vaid sellepärast, et temaga koos tunned end terviklikuna ka siis, kui kõik pole veel paigas.

Hoiatus

Sa võid praegu arvata, et ootamine on turvaline. Et kui sa lükkad otsuseid edasi, siis on sul veel aega. Veel ruumi. Veel vabadust mõelda, mitte tunda. Aga see, mis tegelikult toimub, pole paus, see on hargnemiskoht.

Kui sa jääd liiga kauaks endasse peitu, hakkad oma südame häält summutama. Mitte sellepärast, et sa ei hooli. Vaid sellepärast, et kardad oma tundeid näidates, et maailm ei pruugi sind mõista. Aga samal ajal hakkab aeg sinust mööda libisema. Mitte füüsiline aeg, vaid hetk, mis võinuks viia sügavamale, kui sa lubasid.

Sinu ümber võib olla keegi, kelle tunded on siirad, aga kelle energiat sa ei oska vastu võtta. See inimene tundub liiga tundlik. Või liiga stabiilne. Või ei tekita kohe neid elektrilööke, millega sa armastust oled harjunud ära tundma. Aga sügavad ühendused ei teki kiirelt. Nad vajavad ruumi. Ja kui sa jääd liiga kauaks üksinda oma mõtetesse, võid sa mööda vaadata millestki, mis ei tule tulevärgiga, vaid vaikse kohaloluga.

Mõnikord tuleb usaldada midagi, mis tundub rahulik, sest just rahu võib olla märk, et oled õigel teel.